Temple Grandin, autistist loomade käitumise ekspert, leiutas 1965. aastal kallistusmasina, mis on mõeldud ülitundlike inimeste rahustamiseks (nt autistid..). See koosneb kahest külgseinast, mille vahele inimene viskab pikali ja siis juhib seda pigistamise tugevust ja nii ja siis rahustab. Ta on teinud oma mehhanismiga igasuguseid katseid erinevate autistlike tegelastega ja tulemus on kõikide puhul olnud sama. Sama värk töötab ka igast loomade - nagu lehmade ja sigade - puhul. Ja, tadaa, video ka:
Thursday, April 19, 2012
Saturday, April 14, 2012
Kaelkirjakutest
See blogi saab olema veidratest faktidest ja et alustada päris algusest, siis selle tegemist inspireeris juhuslikult kuuldud väide, et kaelkirjakud on tummad.
Nagu paljude veidrate faktidega, selgus peatselt ka sel puhul, et päris nii see ikkagi ei ole. Aga et anda au toreda mõtte tekitajale, siis sellest saab olema ka esimene postitus.
Niisiis. Täiskasvanud kaelkirjakud tegelikult lihsalt ei tee häält, sest saavad ilma selletagi hästi hakkama - vaatavad ringi oma kaela otsast ja elavad nii päris turvaliselt. Häälepaelad ja muu tarvilik on neil aga olemas, aga kasuavad nad neid siis peamiselt stressiolukorras häälitsemiseks või kui laps-kaelkirjak läheb kaduma ja väiksena nad häälitsevad niisama ka. Kergelt vägivaldne tõestusmaterjal ka siis siinkohal (alusta vaatamist 1m25s pealt, miskipärast ei luba nii embed'ida):
Äge on veel see, et pikkade vahemaade pealt suhtlevad nad infraheli teel (alla 20 Hz), aga see jääb üldjuhul inimkõrvale kuulmata. Näiteks kassi nurrumine jääb 20-50 Hz vahele. Sama trikki kasutavad ka vaalad (sh sadade miilide pealt!), elevandid (nii, et teised tajuvad seda pinnase kaudu), jõehobud, alligaatorid jmt. Nende infraheli süsteemi arvatakse kasulik olevat ka looduskatastroofide ennetamiseks, näiteks 2004. a India o
okeani maavärinat tunnetasid loomad tunde enne tsunaami kaldale jõudmist ning hukkunud loomi oli väga vähe. Selleks on tehtud igasuguseid infraheli mõõtmise jaamasid (nagu sel pildil, mille laenasin siit).
Loomade käitumise kohta India ookeani katastroofi puhul on põhjalikumalt kirjutanud Turovski (artikli all, inimeste kommentaaride järel).
Looduskatastroofide ja loomade vaheliste seoste kohta on rohkem kirjutanud Erik Puura.
Nagu paljude veidrate faktidega, selgus peatselt ka sel puhul, et päris nii see ikkagi ei ole. Aga et anda au toreda mõtte tekitajale, siis sellest saab olema ka esimene postitus.
Niisiis. Täiskasvanud kaelkirjakud tegelikult lihsalt ei tee häält, sest saavad ilma selletagi hästi hakkama - vaatavad ringi oma kaela otsast ja elavad nii päris turvaliselt. Häälepaelad ja muu tarvilik on neil aga olemas, aga kasuavad nad neid siis peamiselt stressiolukorras häälitsemiseks või kui laps-kaelkirjak läheb kaduma ja väiksena nad häälitsevad niisama ka. Kergelt vägivaldne tõestusmaterjal ka siis siinkohal (alusta vaatamist 1m25s pealt, miskipärast ei luba nii embed'ida):
Äge on veel see, et pikkade vahemaade pealt suhtlevad nad infraheli teel (alla 20 Hz), aga see jääb üldjuhul inimkõrvale kuulmata. Näiteks kassi nurrumine jääb 20-50 Hz vahele. Sama trikki kasutavad ka vaalad (sh sadade miilide pealt!), elevandid (nii, et teised tajuvad seda pinnase kaudu), jõehobud, alligaatorid jmt. Nende infraheli süsteemi arvatakse kasulik olevat ka looduskatastroofide ennetamiseks, näiteks 2004. a India o
okeani maavärinat tunnetasid loomad tunde enne tsunaami kaldale jõudmist ning hukkunud loomi oli väga vähe. Selleks on tehtud igasuguseid infraheli mõõtmise jaamasid (nagu sel pildil, mille laenasin siit).Loomade käitumise kohta India ookeani katastroofi puhul on põhjalikumalt kirjutanud Turovski (artikli all, inimeste kommentaaride järel).
Looduskatastroofide ja loomade vaheliste seoste kohta on rohkem kirjutanud Erik Puura.
Subscribe to:
Posts (Atom)