Saaremaa valsist

Raimond Valgre 1949. aastal kirjutatud "Saaremaa valss" oli esialgu kavandatud minoorsena. Et aga tegu oli looga, mille sõnad pärinevad Debora Vaarandi pikemast luuletusest "Talgud Lööne soos", mis oli kirjutatud 1946. aastal toimunud esimeste nn sotsialistlike talgute tähistamise tarbeks, siis kästi austatud viisi autoril lugu rõõmsamaks teha. Ühtlasi on muudatuse tagamaad ilmselt ka soovis, et rahva meeleolu püsiks ka vahetult enne toimunud märtsiküüditamise järel ikkagi rõõmsameelne..

Selline on väljavõte Eesti noorte heliloojate liidu noortesektsiooni koosoleku protokollist (18.04.1949), kus arutati Raimond Valgre “Saaremaa ööde” originaalvarianti:

  •• H. Kõrvits: Valgre on astunud suure sammu edasi sellest stiilist, millist ta varem viljeles. Siin on tunda aga vene mõju (Blanter). See on parem kui istuda lääne küljes kinni, aga see ei ole ka päris õige, kuna Nõukogude kunstipoliitika näeb ette rahvuslikku vormi sotsialistliku sisuga. Vormiliselt ei jää see laul rahvale meelde. Laulu võiks kirjutada hoopis mažooris, jätaks hoopis rahvuslikuma mulje, kohatise meloodia muutmisega. Soovitan laulu kirjutada refrääniga pluss neli salmi.

••  N. Laanepõld: Päälkiri hästi ei sobi.

  H. Kõrvits: Paneksin päälkirjaks “Saaremaa valss”.

 •• Kokkuvõte: autoril soovitatakse laul ümber kujundada nii, et see oleks vormilt rahvale meeldejäävam, kasutades juba leitud intonatsioone.

Muide, refrääni osas on originaali kohaselt õiged sõnad järgmised:
Oh, keeruta, lennuta linalakk-neidu,
kel silmist nii kelmikalt sädemeid lööb!

Ei sellist küll maailmas kusagil leidu

kui Saaremaa heinamaad [mitte heinamaal] juunikuu ööl.

Viide 1 ja viide 2.

Kosmosekoertest

Teatavasti olid esimesed kosmoserändurid koerad: Laika, Belka, Strelka ja nende järel veel üle 50 teise. Võibolla on vähem teada, et lisaks koertele rändasid kosmosesse ka näiteks jänesed, hiired, rotid, kärbsed ja mitmesugused taimed. Ja suurem hulk neist naases väidetavalt elusa ja tervena! 

Koertest said aga nii kodumaised kui ka rahvusvahelised staarid ja nagu ikka sel puhul - jäädvustati neid kõiksugu meenetele. Siin on nüüd valik NLi, Jaapani, USA ja Saksamaa lahendustest (järjekorras):

Viide.

Paljulapselisusest

Eestis peetakse paljulapselisteks peredeks teatavasti neid, kus on vähemalt neli last. Ja neli last tundubki ju tõesti päris palju. Aga leidub ka peresid, kelle kõrval nelja-viielapselised pered kahvatuvad. Näiteks on teadaolevalt vähemalt üheksa perekonda saanud 20 last. Ja see ei ole sugugi ainult eelmistesse sajanditesse jäänud harrastus, viimane oma 20. lapse sünnitaja jäi 2003. aastasse. Tervelt neli perekonda on otsustanud pidama jääda ka alles 32 lapse peal, ühel neist on teadaolevalt ka kõik 32 kenasti elus ja terved. Uhkeks rekordiomanikuks on aga perekond Vassiljev, kes said 18. sajandi keskel väidetavalt 69 last. Said nad 16 paari kaksikuid, seitse korda kolmikud ja neljal korral nelikud. 

See viisakas monogaamsus aga kahvatub loomulikult sultanite ja teiste sarnaste harjumustega meessoo esindajate ees. Vähemalt 27 meest on olnud isaks rohkem kui 69 lapsele. Neist silmapaistvamad on - üllatus-üllatus - 20. sajandi keskel tegutsenud Austria viljakusarst Bertold Wiesner, kes valdkonna ühe rajajana abistas naisi oma spermaga. Tal arvatakse olevat 300-1000 järeltulijat. Oma isarolli võttis aga ilmselt tõsisemalt 17.-18. sajandil elanud Maroko sultan Ismail Ibn Sharif, kes lisaks ohtrale sõdimisele oli väidetavalt isaks ka 525 pojale ja 342 tütrele, ehk kokku 860 lapsele.