Eestis peetakse paljulapselisteks peredeks teatavasti neid, kus on vähemalt neli last. Ja neli last tundubki ju tõesti päris palju. Aga leidub ka peresid, kelle kõrval nelja-viielapselised pered kahvatuvad. Näiteks on teadaolevalt vähemalt üheksa perekonda saanud 20 last. Ja see ei ole sugugi ainult eelmistesse sajanditesse jäänud harrastus, viimane oma 20. lapse sünnitaja jäi 2003. aastasse. Tervelt neli perekonda on otsustanud pidama jääda ka alles 32 lapse peal, ühel neist on teadaolevalt ka kõik 32 kenasti elus ja terved. Uhkeks rekordiomanikuks on aga perekond Vassiljev, kes said 18. sajandi keskel väidetavalt 69 last. Said nad 16 paari kaksikuid, seitse korda kolmikud ja neljal korral nelikud.
See viisakas monogaamsus aga kahvatub loomulikult sultanite ja teiste sarnaste harjumustega meessoo esindajate ees. Vähemalt 27 meest on olnud isaks rohkem kui 69 lapsele. Neist silmapaistvamad on - üllatus-üllatus - 20. sajandi keskel tegutsenud Austria viljakusarst Bertold Wiesner, kes valdkonna ühe rajajana abistas naisi oma spermaga. Tal arvatakse olevat 300-1000 järeltulijat. Oma isarolli võttis aga ilmselt tõsisemalt 17.-18. sajandil elanud Maroko sultan Ismail Ibn Sharif, kes lisaks ohtrale sõdimisele oli väidetavalt isaks ka 525 pojale ja 342 tütrele, ehk kokku 860 lapsele.
Maailmas on olemas erinevat suurust ülikoole, neist 10. kohal olevas ülikoolis õpib näiteks 500 000 üliõpilast ja üllatus-üllatus, neist kõige suuremas, Indira Gandhi National Open Universitys, õpib 3,5 miljonit (sic!) tudengit. Rohem kui 100 000 üliõpilast on tervelt 57 asutuses. Neist suurim läänemaailma oma asub Ohios oma 478 000 hingega.
Faktiliselt on aga nende ülikoolide puhul üldjuhul tegu mitmete erinevate ülikoolilinnakute (campus'te) kogumiga. Sellegipoolest on neil ainult üks rektor ja üksainus muu juhtimisorgan nagu nõukogu või senat, kes siis seda kõike haldama peaksid.
Maailma kõige väiksem ülikool asub väidetavalt Seišellidel ja õpetab 300 tudengit.
Ohio ülikooli kaart (ma India oma kahjuks ei leidnud) näeb välja selline:
19. sajandil diagnoositi mustanahalised orjad teinekord vaimuhaigeteks, kui nad püüdsid oma "pidajate" käest põgeneda. Sellise ebanormaalse nähtuse nimetuseks oli inglise keeles drapetomania. Diagnoos levis raamatu "Neegrirassi haigustest ja omapärast" ("Diseases and Peculiarities of the Negro Race") kaudu ja diagnoosiga koos käis ka ravi: kurja väljapeksmine piitsaga või kahe suurema varba äralõikamine - et (ära)jooksmine enam hästi välja ei tuleks.
Tänapäeval loetakse seda diagnoosi arusaadavatel põhjustel osaks pseudoteadustest ja koos sellega on ka teistest kahtlase väärtusega psühhiaatrilistest diagnoosidest välja kasvanud psühhiaatria-vastane liikumine. Selle liikumise pooldajate järgi on psühhiaatriline ravi üldjoontes pigem kahjulik kui kasulik, peamiselt seoses ravi subjektiivsusega. Lisaks ajaloolistele näidetele on argumendiks ka pidevalt kasvav psühhiaatrilise ravi hulk lastel ning ravist sõltumatuna kasvav diagnooside hulk. Ja sihiks on siis psühhiaatria nimetamine pseudoteaduseks, sest see ei vastavat teadusfilosoofide poolt seatud teaduse kriteeriumitele.
Käivad jutud, et linnud ei hakka kunagi laulma, kui neid laulma ei õpetata. Üks Austraalia lind (salu-tikksaba) õpetab aga laulma juba oma koorumata poegi (ja nende isa) - koorudes peavad nad toidu saamiseks oskama laulda õiget nooti. Selle harjumuse põhjuseks on käod, kes kipuvad oma poegi teistele sokutama. Nii oskavad need linnud eristada oma lapsi käopoegadest ja ausus võidutseb.
Tegelikkuses aga ei ole ka käopojad kõige rumalamad ja testivad lihtsalt nii kaua erinevaid helisid, kuni mõni ehk täppi läheb. Ja võidutseb hoopiski midagi röövkapitalismi taolist. Lähemalt saab lugeda siit.
Jala või muu suvalise kehaosa ümbert kätega kinni hoidmine ei ole kallistamine! Sest kallistamine on:
"A hug is a near universal form of physical intimacy, in which two people put their arms around the neck, back, or waist of one another and hold each other closely. If more than two persons are involved, this is informally referred to as a group hug."
Üks Bangkoki ülikool on spikerdamise vältimiseks kasutusele võtnud lihtsa ja odava lahenduse: lontis koera kõrvu meenutavad pabermütsikesed.
Pisut vähem mugava lahenduse on leidnud üks Tai ülikool, kes kasutab selleks puhuks lihtsalt kaste.
Võib ju tunduda veider, aga nähtavasti tunnistab ca 75% tudengeid mingisugust petturlust. Lääne ülikoolides võideldakse selle vastu aga nõuannetega õppejõule (40!) spikerdamise tuvastamiseks.
Paljudel loomadel on äge tööjaotus: neil on oma beebi-loomadele olemas lapsehoidjad, selleks ajaks kui teised karja liikmed käivad sööki hankimas või karjamaal õgardamas. Lapsehoidjateks on tavaliselt karja-hierarhia madalamatel astmetel olevad tegelased, kes on ringi jahtimiseks kas liiga nõrgad või pole piisavalt julged. Mõnedel liikidel on hoidjateks emased, mõnedel isased loomad. Lapsehoidmisteenus on tunnustatud näiteks makaakide, mõnede lehmade, kaelkirjakute, elevantide, maasuslikute (see on see kõrbetüüp, kes kahel jalal ringi vaatab) ja rähnide seas.
