Oma laulust

Ühes Aafrika hõimus loetakse lapse sünnipäevaks väidetavalt hetke, kui ema tema peale esimest korda mõtles. Ja käib see nii, et kui paar (või noh, naine) soovib last saada, siis läheb tulevane ema kõigepealt mõne puu alla eraklikult istuma ja püsib seal nii kaua, kuni temani jõuab üks meloodia - ning nimetab selle tulevase lapse lauluks. Siis võib naine tagasi oma hõimu juurde minna, õpetab seda ka oma hõimule ja sealt alates lauldakse seda sama laulu lapsele igal olulisemal hetkel: kui ta on tubli või teeb pahandust, kui tal on raske, kui ta abiellub (siis segatakse kaks laulu kokku) jne kuni surivoodini. 

Nii reguleerib hõim soositud käitumismustreid ja fikseerib nii hõimu kui üksikisiku identiteeti. Sealhulgas suhtub see hõim kogu sellesse protsessi üsna romantiliselt - lauldes seda laulu mõne halva teo korral ei ole see mõeldud mitte karistuseks, vaid selleks, et inimesele tema tegelikku olemust meelde tuletada - nii et selline tore positiivse sõnumiga üleskutse. 

PS. Mul ei õnnestunud tegelikult leida kinnitust sellele, kui tõene see traditsioon on, väidetavalt pärineb see Alan Coheni raamatust "Wisdom of the Heart" (mis kõlab veits kahtlaselt). Aga Aafrikas on muidu teisigi ägedaid sündimisega seotud traditsioone.