Jõehobudest

Üldiselt tundub krokodill selline päris ohtlik loom - tegutseb nii maal kui vees, on inimesest palju kiirem ja aeg-ajalt ründab ka (seda teevad muide ainult suured krokodillid). Aga, üllatus-üllatus, inimesele on krokodillist palju ohtlikum turske kehaga jõehobu. Põhjus on sellest, et isased jõehobud kaitsevad väga agaralt oma territooriumi piire ja jõehobu-naised võtavad oma laste kaitsmist liigagi tõsiselt - nii võivad nad hoogu sattuda nii maal kui vees. Jooksevad jõehobud ca 30 km/tunnis (ainult lõvi jookseb kiiremini) ja suu ja kihvad on neil päris suured. Ja jõehobud võivad tappa isegi krokodille! 

Mingit väärt nippi enda kaitsmiseks selleks puhuks, kui oled sattunud jõehobu sihiks, ei paistagi olevat. Kui läheduses on mõni puu, siis roni sinna otsa. 

Ebausust

On üldtuntud teadmine, et loomad on üsna lihtsasti välja õpetatavad nii, et kui nad mingisuguse tegevuse - näiteks nupu vajutamise - peale saavad süüa, siis suurem hulk neist loob seal põhjusliku seose ja hakkabki nuppu vajutama. Huvitav on aga see, et kui anda süüa juhuslikel aegadel, siis mõned neist, näiteks tuvid, osutuvad ebausklikuks ja hakkavad otsima mustreid, mis viivad nad arvamuseni, et mingisugune nende käitumine põhjustab toidu andmist. Nii hakkavad tuvid kas teatud suunas keerutama, pead kuklasse viskama või harrastama mingit muud ebaharilikku käitumist.

Kõige parem video, mis ma selle kohta leidsin, pärineb Mr. Nobody algusest:

Oma laulust

Ühes Aafrika hõimus loetakse lapse sünnipäevaks väidetavalt hetke, kui ema tema peale esimest korda mõtles. Ja käib see nii, et kui paar (või noh, naine) soovib last saada, siis läheb tulevane ema kõigepealt mõne puu alla eraklikult istuma ja püsib seal nii kaua, kuni temani jõuab üks meloodia - ning nimetab selle tulevase lapse lauluks. Siis võib naine tagasi oma hõimu juurde minna, õpetab seda ka oma hõimule ja sealt alates lauldakse seda sama laulu lapsele igal olulisemal hetkel: kui ta on tubli või teeb pahandust, kui tal on raske, kui ta abiellub (siis segatakse kaks laulu kokku) jne kuni surivoodini. 

Nii reguleerib hõim soositud käitumismustreid ja fikseerib nii hõimu kui üksikisiku identiteeti. Sealhulgas suhtub see hõim kogu sellesse protsessi üsna romantiliselt - lauldes seda laulu mõne halva teo korral ei ole see mõeldud mitte karistuseks, vaid selleks, et inimesele tema tegelikku olemust meelde tuletada - nii et selline tore positiivse sõnumiga üleskutse. 

PS. Mul ei õnnestunud tegelikult leida kinnitust sellele, kui tõene see traditsioon on, väidetavalt pärineb see Alan Coheni raamatust "Wisdom of the Heart" (mis kõlab veits kahtlaselt). Aga Aafrikas on muidu teisigi ägedaid sündimisega seotud traditsioone.

DNAst

Inimese DNA (st siinkohal geenid, mis toodavad proteiini) on laias laastus identne näiteks:
* 50% ulatuses riisi ja banaaniga
* 60% ulatuses äädikakärbse ja kanaga
* 70% ulatuses merikäsnaga (Käsna-Kalle tegelaskuju ei olegi nii juhuslik, kui arvata võiks?) 
* 80% ulatuses lehmaga
* 96-99% ulatuses šimpansiga
* vähemalt 99,5% ulatuses teise inimesega

Loomulikult ei tähenda see kõik, et me oleme näiteks banaanidega laias laastus samad, sest juba väga väikesed erinevused DNAs teevad teatavasti imet ja geene reguleerivad mehhanismid on ikkagi erinevad. Aga eks see võib sellegipoolest meie suhtumist merikäsna natuke muuta. 

Rohkem infot selle kohta leiad otsingust. 

PS. Selliseid asju otsides leiab ka väga palju sürreaalseid religioossetel alustel esitatud vastuväiteid, näiteks väidetavalt teaduslik tõestus, et inimesed on tegelikult loodud Jumala poolt peotäiest mullast.