Linnulaulust

Käivad jutud, et linnud ei hakka kunagi laulma, kui neid laulma ei õpetata. Üks Austraalia lind (salu-tikksaba) õpetab aga laulma juba oma koorumata poegi (ja nende isa) - koorudes peavad nad toidu saamiseks oskama laulda õiget nooti. Selle harjumuse põhjuseks on käod, kes kipuvad oma poegi teistele sokutama. Nii oskavad need linnud eristada oma lapsi käopoegadest ja ausus võidutseb.

Tegelikkuses aga ei ole ka käopojad kõige rumalamad ja testivad lihtsalt nii kaua erinevaid helisid, kuni mõni ehk täppi läheb. Ja võidutseb hoopiski midagi röövkapitalismi taolist. Lähemalt saab lugeda siit. 

Kallistamisest

Jala või muu suvalise kehaosa ümbert kätega kinni hoidmine ei ole kallistamine! Sest kallistamine on:
"A hug is a near universal form of physical intimacy, in which two people put their arms around the neck, back, or waist of one another and hold each other closely. If more than two persons are involved, this is informally referred to as a group hug."

Viide ka.

Spikerdamise takistamisest

Üks Bangkoki ülikool on spikerdamise vältimiseks kasutusele võtnud lihtsa ja odava lahenduse: lontis koera kõrvu meenutavad pabermütsikesed. 

Pisut vähem mugava lahenduse on leidnud üks Tai ülikool, kes kasutab selleks puhuks lihtsalt kaste.

Võib ju tunduda veider, aga nähtavasti tunnistab ca 75% tudengeid mingisugust petturlust. Lääne ülikoolides võideldakse selle vastu aga nõuannetega õppejõule (40!) spikerdamise tuvastamiseks. 

Lapsehoidjatest loomakarjades

Paljudel loomadel on äge tööjaotus: neil on oma beebi-loomadele olemas lapsehoidjad, selleks ajaks kui teised karja liikmed käivad sööki hankimas või karjamaal õgardamas. Lapsehoidjateks on tavaliselt karja-hierarhia madalamatel astmetel olevad tegelased, kes on ringi jahtimiseks kas liiga nõrgad või pole piisavalt julged. Mõnedel liikidel on hoidjateks emased, mõnedel isased loomad. Lapsehoidmisteenus on tunnustatud näiteks makaakide, mõnede lehmade, kaelkirjakute, elevantide, maasuslikute (see on see kõrbetüüp, kes kahel jalal ringi vaatab) ja rähnide seas.

Lipuvärvidest

See on Botswana sini-valge-must lipp. Ja sellel lipul tähistab sinine vett (vihma) - mis on arusaadavalt oluline ning must ja valge tähistavad rassidevahelist koostööd (!) ja mitmekesisust laiemalt või ka lihtsalt sebrat (kes on Botswana rahvusloom).

Erakordne on selle lipu puhul see, et erinevalt paljudest Aafrika riikide lippudest ei ole sellel lipul kasutatud Pan-Aafrika liikumise värve (punane+must+roheline+kuldne) ega riigi juhtiva poliitilise partei värve.

Kirstudest

Aafrikas on popp teema teha endale eriti äge ja erakordne kirst (lugesid õigesti!). Mõte on kajastada matustel siis inimese iseloomu või mingit saavutust või olla muidu äge. Ja see võib olla siis kas lihtsalt ägeda disainiga või näiteks kala-, banaani- või mobiilikujuline. Või miks mitte ka saabas. Sellist teenust pakub suur hulk firmasid ja äri õitseb. Üks populaarsemaid firmasid on nt Kane Kwei Carpentry Workshop.

Jõehobudest

Üldiselt tundub krokodill selline päris ohtlik loom - tegutseb nii maal kui vees, on inimesest palju kiirem ja aeg-ajalt ründab ka (seda teevad muide ainult suured krokodillid). Aga, üllatus-üllatus, inimesele on krokodillist palju ohtlikum turske kehaga jõehobu. Põhjus on sellest, et isased jõehobud kaitsevad väga agaralt oma territooriumi piire ja jõehobu-naised võtavad oma laste kaitsmist liigagi tõsiselt - nii võivad nad hoogu sattuda nii maal kui vees. Jooksevad jõehobud ca 30 km/tunnis (ainult lõvi jookseb kiiremini) ja suu ja kihvad on neil päris suured. Ja jõehobud võivad tappa isegi krokodille! 

Mingit väärt nippi enda kaitsmiseks selleks puhuks, kui oled sattunud jõehobu sihiks, ei paistagi olevat. Kui läheduses on mõni puu, siis roni sinna otsa. 

Ebausust

On üldtuntud teadmine, et loomad on üsna lihtsasti välja õpetatavad nii, et kui nad mingisuguse tegevuse - näiteks nupu vajutamise - peale saavad süüa, siis suurem hulk neist loob seal põhjusliku seose ja hakkabki nuppu vajutama. Huvitav on aga see, et kui anda süüa juhuslikel aegadel, siis mõned neist, näiteks tuvid, osutuvad ebausklikuks ja hakkavad otsima mustreid, mis viivad nad arvamuseni, et mingisugune nende käitumine põhjustab toidu andmist. Nii hakkavad tuvid kas teatud suunas keerutama, pead kuklasse viskama või harrastama mingit muud ebaharilikku käitumist.

Kõige parem video, mis ma selle kohta leidsin, pärineb Mr. Nobody algusest:

Oma laulust

Ühes Aafrika hõimus loetakse lapse sünnipäevaks väidetavalt hetke, kui ema tema peale esimest korda mõtles. Ja käib see nii, et kui paar (või noh, naine) soovib last saada, siis läheb tulevane ema kõigepealt mõne puu alla eraklikult istuma ja püsib seal nii kaua, kuni temani jõuab üks meloodia - ning nimetab selle tulevase lapse lauluks. Siis võib naine tagasi oma hõimu juurde minna, õpetab seda ka oma hõimule ja sealt alates lauldakse seda sama laulu lapsele igal olulisemal hetkel: kui ta on tubli või teeb pahandust, kui tal on raske, kui ta abiellub (siis segatakse kaks laulu kokku) jne kuni surivoodini. 

Nii reguleerib hõim soositud käitumismustreid ja fikseerib nii hõimu kui üksikisiku identiteeti. Sealhulgas suhtub see hõim kogu sellesse protsessi üsna romantiliselt - lauldes seda laulu mõne halva teo korral ei ole see mõeldud mitte karistuseks, vaid selleks, et inimesele tema tegelikku olemust meelde tuletada - nii et selline tore positiivse sõnumiga üleskutse. 

PS. Mul ei õnnestunud tegelikult leida kinnitust sellele, kui tõene see traditsioon on, väidetavalt pärineb see Alan Coheni raamatust "Wisdom of the Heart" (mis kõlab veits kahtlaselt). Aga Aafrikas on muidu teisigi ägedaid sündimisega seotud traditsioone.

DNAst

Inimese DNA (st siinkohal geenid, mis toodavad proteiini) on laias laastus identne näiteks:
* 50% ulatuses riisi ja banaaniga
* 60% ulatuses äädikakärbse ja kanaga
* 70% ulatuses merikäsnaga (Käsna-Kalle tegelaskuju ei olegi nii juhuslik, kui arvata võiks?) 
* 80% ulatuses lehmaga
* 96-99% ulatuses šimpansiga
* vähemalt 99,5% ulatuses teise inimesega

Loomulikult ei tähenda see kõik, et me oleme näiteks banaanidega laias laastus samad, sest juba väga väikesed erinevused DNAs teevad teatavasti imet ja geene reguleerivad mehhanismid on ikkagi erinevad. Aga eks see võib sellegipoolest meie suhtumist merikäsna natuke muuta. 

Rohkem infot selle kohta leiad otsingust. 

PS. Selliseid asju otsides leiab ka väga palju sürreaalseid religioossetel alustel esitatud vastuväiteid, näiteks väidetavalt teaduslik tõestus, et inimesed on tegelikult loodud Jumala poolt peotäiest mullast. 

Isoleeritud saarest

Maailma kõige isoleeritum inimasustusega koht on väidetavalt India ookeanis asuv saar nimega North Sentinel. Seal elab umbkaudu 50-200 inimest, kes elavad siis sisuliselt kiviaja tasemel. Ja nende loomuliku arengu puudumise põhjus on lihtne - lisaks looduslikule eraldatusele ei meeldi neile sugugi külalised. Alates 1967 on India valitsus üritanud nendega kontakti saada kingituste abil (jättes randa kookospähkleid jmt), mitmed antropoloogid on üritanud saarele läheneda, aga on rohketele kingitustele vaatamata lõpetanud oma üritamise näiteks noolega reies. Lisaks nooltega sihtimisele teevad nad ka kurjakuulutavaid tantsimise moodi liigutusi.

90-ndatel keelas India need visiidid haiguste ja muude ohtude tõttu ära. Veel 2006. aastal said saare rannikul (illegaalselt) kalastanud kalamehed kohalike noolte läbi surma. Nende kehasid ära viima lennanud helikopter sai samuti noolterahega pihta ja pidi taganema enne ettevõtmise õnnestumist. Nende noolte ulatus on õnneks ainult tagasihoidlikud 30-40 meetrit, seega ülemäära ohtlikud nad ei ole - aga tüüpidel on sihiks tappa kõik, kes saarele lähenevad ja vajadusel sõidavad siis lihtsalt paatidega lähemale.

Arusaadavalt ei ole neist seega ka väga palju teada: elavad hüttides, on kütid-korilased, kasutavad algelisi tööriistu, nad ei oska teha tuld ja neil on oma keel. Mingisuguste rituaalide puhul kasutavad nad sea koljusid ja rohkelt punast värvi. Aga et nad mingite hinnangute kohaselt juba ca 60 000 aastat on seal vastu pidanud, siis loodetavasti peavad veelgi!

Üks video ka, mis pärineb 70-ndatel antopoloogide poolt tehtud ülesvõtetest:

Teadlikkuse puudumisest

Ma ei suuda ära otsustada, kas veidram on see, et suur hulk inimesi ei tea, kes on Margaret Thatcher või see, et keegi on teinud selleteemalistest säutsumistest blogi. Vist ikka esimene?

Mõned väljavõtted siis ka:
* Margaret thatcher this Margaret thatcher that.. Don't even have a clue who she is
* Why do people hate Margaret Thatcher so much? Like who is she?
* yeah who is margaret thatcher and why is it such a big deal that she died? people die every day

Ja blogi ise: http://whoismargaretthatcher.tumblr.com

Kohvist

Maailma kõige kallimat kohvi saadakse nii, et korjatakse kokku Indoneesias elava rebase moodi luwaki (Asian Palm Civet) nimelise looma väljaheited ja sorteeritakse sealt välja tema poolt söödud ja läbiseeditud kohvioad. Põhjuseid, miks just sellist äraseeditud kohvi eelistada, on väidetavalt kaks: esiteks valib see loom juba enda jaoks ilmselt pigem paremad kui keskpärased palad ja teiseks arvatakse, et tema seedeprotsessi käigus omandavad need oad siis igasugused toredad lisaväärtused, mis annavad maitsele vürtsi juurde.

Seda kohvi (nimega kopi luwak) saab osta 265-1326 USD eest kilo kohta, huvi korral leiad rohkem infot siit.

Teiste hirmkallite söökide kohta saad lugeda siit. 

Kraatritest

Eestis on meteoriidikraatreid pindalaühiku kohta ligi 400 korda rohkem kui Maal keskmiselt - paigutades meie riigi seega meteoriidikraatrite tiheduse poolest ühe pindalaühiku kohta maailmas esikohale. Mingit selgelt põhjust selleks loomulikult ei ole (võib-olla ehk geoloogiliste uurimuste suur arv), aga tore fakt on see sellegipoolest.

Ja vastavast ariklist siis: "Eesti 7 meteoriidikraatrist kahel juhul (Kaali ja Ilumetsa) on tegu kraatriväljadega ning ülejäänud 5 juhul (Neugrundi, Kärdla, Tsõõrikmäe, Simuna ja Lasnamäe) üksikstruktuuridega. Eesti kraatrite vanus ulatub 67 aastast (Simuna) kuni 535 mln. aastani (Neugrundi). ... Kõigi senini teadaolevate Eesti meteoriitsete struktuuride meteoriitne päritolu on kindlaks tehtud 61 aasta jooksul (1937—1998) ja koos sellega on arenenud ka meie meteoriidikraatrite uurijate arusaamad Maal toimuvatest katastroofilistest sündmustest."

PS. Veel on Eesti esikohal maatõugu lehmade ja hobuste arvus ühe pindalaühiku kohta.

Maa-alusest linnast

Austraalias asub linn, Coober Pedy, mis on tervenisti maa all. Linn rajati 1915 kaevurite poolt, sest maa peal oli ilm liiga palav (suvel üle 40 kraadi) ja ebameeldiv. Seal elab u 1700 inimest, maa all on olemas poed, kirikud, baarid ja huvilistele leidub seal loomulikult ka hotell. 

Kurbusesõnaraamatust

On olemas väljamõeldud sõnaraamat, mis loob ingliskeelseid termineid veidrate murede/kurbuse kirjeldamiseks. Näiteks:
anecdoche - vestlus, kus kõik räägivad, aga mitte keegi ei kuula.
mimeomia - frustratsioon sellest, et sa paigutud lihtsasti erinevatesse stereotüüpidesse.
fitzcarraldo - kujutluspilt, mida ei saa enam peast välja ja mis aeg-ajalt ilmutab ennast.
reverse shibboleth - praktika vastata telefonile küsivalt "Halloo?", isegi kui sa tead, kes helistab.

Asub see siin. 

Orjusest

Lääne traditsioonis on ameeriklased orjuse-temaatika väga enda kätte haaranud, orjuse kaotamise ajajoon on aga palju põnevam, kui esialgu arvata võiks:

* 6. sajandil enne (!) Kristust kaotas orjuse Pärsia kuningas Kyros II ning viis riigivalitsemisse sisse inimõiguste printsiibid ja usuvabaduse. Sealjuures toimus ka riigi õitseng (nii nagu seda millegipärast igast edukate vallutusretkede tõttu nimetatakse). Väga täpselt ei ole need printsiibid (veel) teada, aga selgelt oli tegu tollal erandlikult inimeste võrdsust pooldava valitsejaga. 

* 9. sajandil meie aja järgi keelustas hiina valitseja Wang Mang orjakaubanduse (küll aga mitte orjust ennast). Erinevalt Kyros II-st peetakse teda aga ebaõnnestunud valitsejaks, küll aga seotult majanduspoliitika, mitte inimõigusi puudutavaga. 

* 1117. a kaotas orjuse Island. 

* 1335. a kaotas orjuse Rootsi (tollal hõlmates ka Soomet).

* 1723. a kaotas orjuse Venemaa, jättes aga 1861. aastani alles pärisorjuse (1816. a kaotati pärisorjus Eestis, esialgu jäi veel alles sunnismaisus).

* 1833. a kaotati orjus suuremal osal Briti saartest.

* 1865. a rakendus seadus, mis keelustas orjuse kõikjal Ameerikas (esimesed selleteemalised seadused võeti vastu juba 1787). Esimene riiklikult tunnistatud ori oli praegusel USA territooriumil aastal 1654 - kui kohus tunnistas ühe mustanahalise (!) orjakaubitseja orja seaduspäraseks. Orjakaubitsejatele jagati iga orja kohta ka maad, mis muutis selle igati tulusaks äriks. Sama mustanahaline mees jäi aga oma maast ja orjadest ilma, kui teised (kadedad) kaubitsejad nimetasid ta oma nahavärvi pärast võõramaalaseks.

* 2007. a keelustas orjade omamise Mauritaania, olles seega esile toodud kui viimane (traditsioonilise) orjuse kaotanud riik (orjakaubanduse oli Mauritaania kaotanud juba 1981. a).

Põhiliseks põhjuseks orjuse kaotamisel 18. ja 19. sajandil oli tööstuse areng - põlluharimine vajas üha vähem täiendavat tööjõudu ja talupidajad hakkasid ise orje vabaks laskma. 1822. rajasid ameeriklaste poolt vabastatud orjad Aafrika läänerannikul oma riigi Libeeria, mis iroonilisel kombel luges kodanikeks üksnes iseendid ja surus seega alla kohalikke etnilisi gruppe. Libeeria on hetkel ainuke Aafrika riik, mis on valinud valitsejaks naise. 

Orjus ise oli tavapärane ka Aafrikas. Küll aga oli sealne orjuse-traditsioon inimlikum: häid orjapidajaid väärtustati kõrgelt, st et oma orjade hästi toitmine ja riietamine oli oluline, samuti ei aktsepteeritud vägivalda.

Eraldi teema on orjus tänapäeval: erinevad uuringud väidavad, et ka traditsioonilises tähenduses orje (st neid, kes ei saa palka ja on täiesti teise inimese võimuses) on ca 27 miljonit, sh u 10 000 USAs.

Muusikast

Mõned inimesed teevad muusikat veidrate instrumentidega. Siit tuleb minu isiklik top 3:

Mäger!

Traktor!

Ja vaieldamatult parim toote-tulemuse suhe: köögiviljad!

Rohkem andekaid instrumente ja lahendusi jagab see lehekülg.

Kõrgustest fotodel

Kõrgusekartust on võimalik tunda ka lihtsalt fotosid vaadates. Näiteks kaks vene tüüpi käivad Moskvas (ja mujal Venemaal) ennast igast ehitiste otsas pildistamas. Et oleks ilus ja ilmselt natuke ikka kõhe ka.

Rohkem nende tehtud pilte saab näha siit ja siit. Ja selliseid tüüpe on tegelikult mujal maailmas ka.

Presidentidest

Tavaliselt eeldatakse, et riigijuhid on kole rikkad (ja ahned) ja elavad lillelist elu, alatasa tehakse selle kohta kõiksugu edetabeleid ja asju. Ehk üllatuslikult on aga olemas ka vaesemaid presidente, kellest kõige silmapaistvam on Uruguay president Jose Mujica. Ta elab tavalises talus, kasvatab lilli ning annab suurema osa (u 90%!) oma sissetulekutest ära heategevusele, mis jätab tema enda igakuised sissetulekud sarnaseks riigi keskmiste sissetulekutega.

Presidendi Mujica sõnul ei ole mitte tema vaene, vaesed on vaid need, kes tahavad üha rohkem. Populaarsusele ei ole see elustiil küll ülemäära palju kaasa aidanud, aga presidenti see ei heiduta.

Rohkem infot ja video on olemas siin.